Ingliskeelses kirjanduses on nende nimeks „Breath Holding spells“. Nad on väga levinud imiku ning väikelapse eas alates 6ndast elukuust kuni 6nda eluaastani. Enamus 80-90% esimene selline episood on enne 18 elukuud. Täpne patogenees pole teada. On uuringuid, mis arvavad, et põhjuseks võib olla autonoomse närvisüsteemi düsfunktsioonis ehk ebaküpsuses. Raua puudus aneemiat esineb neil lastel sagedamini ning on soodustav faktor sünkoopide tekkeks. Perekondlik pärimus on 20-30% . 

Eristatakse kaht tüüpi nutukrampi tsüanootiline/sinakas ning kahvatu/valge. Mõlematel perekonnaliikmetel ning individuaalsetel lastel võib esineda mõlemat tüüpi. Kuid tavaliselt domineerib üks neist

Tsüanootiline ehk sinine laps saab vihaseks või ärritub kas korrale kutsumise või vigastuse peale. Ärritav faktor ei pea olema midagi väga suurt võib olla midagi igapäevast. Esineb lühike periood nuttu, sellele järgneb välja surutud väljahingamine koos apnoega-hingamisseisakuga ning tsüanoosiga (nägu on sinakas). Selle järgneb  kokkuvajumine teadvusekao ning keha lõdvusega. Tsüanoos tekib kiirelt ning lihastoonuse lõdvestumine samuti.  Osadel lastel esineb ka suurenenud lihastoonuse leidu, mis meenutab krambihoogu. Väiksemal osal lastest 15-25% esineb päeva jooksul korduvalt nutukrampe. Enamasti on esinemissagedus 1-6 korda nädalas

Kahvatu ehk valge nutukramp on vähem levinud ning tihti aetakse seda segamini krambihooga. Laps kaotab tavaliselt  teadvuse peale kerget kukkumist või lööki vastu pead või ülakeha. See võib aset leia kuni 30 sek peale juhtunut. Laps lõpetab hingamise, muutub kahvatuks, kaetud külma higiga ning lõtv. Kui episood kestab kauem kui paar sekundit järgneb sellele generaliseerunud suurenenud toonus ülakehas ning jäsemetes, kaasuvalt spontaanne urineerimine ning madala amplituudiga kloonus. See kestab ühe minuti umbes, laps on peale seda segaduses ning unine mitu minutit

Enamasti on tingitud nutukramp lühiajalisest bradükardiast. Kahjuks ei ole ühtki diagnostilist testi, mis seda kinnitaks, raske on neid eristada krambihoost. Eelnev provokatsioon (vigastus, nutmine) on omane. Nähtav nahavärvuse muutus pigem omane nutukrambile. 

Teisi sünkoobi ehk minestuse põhjusi tuleks samuti kaaluda:

  • kui episoodid kestavad kaua
  • on sagedased
  • esineb perekondlikult sünkoope.
  • perekonnas on esinenud äkksurma- kaaluda tuleks pikenenud QT sündroomi ning võimalusel see välistada

Lastel kellel esineb nutukramp on võiks hinnata kliinilist verd ning raua näitajaid, kuna neil võib esineda sagedamini aneemiat. 

Prognoos

Keskmine vanus millel  nutukrambid võiks taandunud on 4 aastat. Praktiliselt kõigil lastel laheneb see ära 8ndaks eluaastaks. Neuroloogiline areng on tavapärane. Raua asendus ravi aneemilistel patsientidel vähendab nutukrampide esinemissagedust. Hingamise taastumisele võib kaasa aidata, kui lapsele nutukrambi ajal näkku puhuda. Sellegipoolest peaks lapse pärast esimest nutukrampi üle vaatama ka perearst, kes oskab välistada muud sarnaste sümptomite põhjused ja vajadusel suunata näiteks neuroloogi juurde kontrolli. 

Lastel, kellel on nutukramp korra olnud, kipub see korduma. Nutukrampi ei saa ennetada või ravida, laps kasvab sellest ajapikku ise välja.