Rahvasuus nimetatakse külmetushaiguseks nohu ja köhaga kulgevat haigestumist, millega võib kaasneda ka palavik. Külmetushaiguse põhjuseks ei ole külmetamine, vaid erinevad viirused, mis nakatavad nina ja kurgu limaskesta ehk ülemisi hingamisteid. Laps võib olla soojalt riides, tema kodus võidakse vältida vähimatki tuuletõmbust, kuid nohusse ja köhasse haigestumist see ei väldi. Pigem vastupidi: viirushaigustesse jäämise võimalust vähendab just sage värskes õhus viibimine ja ruumide õhutamine.
Inimene muutub teistele nakkusohtlikuks juba haiguse peiteperioodil. Seega võib nakkusallikaks olla väliselt (veel) terve inimene. Külmetushaiguse sümptomeid on võimalik leevendada, kuid haiguse kestust erinevate ravimite ja ravivõtete abil lühendada ei saa. Erandiks on gripp, mil arst saab näidustuse puhul välja kirjutada gripivastast ravimit. Antibiootikumid viirusnakkusi ei ravi ning nendest külmetushaiguste ravis ja tüsistuste ärahoidmisel kasu ei ole.
Väikelapsed põevad külmetushaigusi aasta jooksul keskmiselt 6–8 korda. Kõige sagedamini põevad külmetushaigusi alla 3aastased lastekollektiivi läinud lapsed. Uuringud on näidanud, et selles vanuses lapsed põevad külmetushaigusi umbes poole lastekollektiivis veedetud ajast. Täiskasvanud põevad külmetushaigusi harvem kui lapsed, sest neil on paljud viirusnakkused juba läbi põetud ja nende vastu kaitsekehad olemas. Ka nooremad kui pooleaastased lapsed põevad külmetushaigusi harvem, sest esimestel elukuudel kaitsevad last raseduse ajal emalt lootele üle läinud kaitsekehad, mis aga ajapikku lapse vereringest kaovad. Rinnapiim annab hea kaitse soolenakkuste vastu, kuid hingamisteede nakkuste eest kaitseb rinnapiim siiski üsna vähesel määral. Haigustekitajaid on võimalik edasi kanda, puudutades kätega viirustega saastunud pinda ja seejärel nina, suud või silmi. Sellist nakatumise viisi nimetatakse kontaktnakkuseks. Viirused levivad ka piisknakkusena aevastamisel ja köhimisel, kuid nakatumiseks peab vahemaa inimeste vahel olema vähem kui meeter. Peamiselt levib piisknakkuse teel gripiviirus.
Gripp on üks sagedamini tüsistusi põhjustavaid külmetushaigusi. Gripi tüsistuste 8 risk on suurem väikelastel ja kaasuvate krooniliste haigustega inimestel. Gripivastane vaktsineerimine on eriti oluline krooniliste haigusseisunditega lastel – neil, kes põevad diabeeti, kopsuhaigusi (näiteks astma) või neeruhaigusi, samuti neil, kellel on immuunpuudulikkus, raske tserebraalparalüüs või kaasasündinud südamerikked. Gripivastast vaktsineerimist soovitatakse lastele alates kuue kuu vanusest.
Mitte mingil juhul ei tohi küüslauku panna ninasõõrmetesse ega jätta küüslauguküüsi imikute ja väikelaste käeulatusse (näiteks padja kõrvale või kaelakeena kaela)! Sellega kaasneb oht, et laps tõmbab küüslaugu hingekõrisse ja lämbub.
Väikelastel võib viirusnakkusega kaasneda ka hingamisraskus. Kui laps hingab raskelt või häälekalt, on vaja kiiresti pöörduda arsti juurde või kutsuda kiirabi. Vastsündinud, imikud ning väikelapsed on rohkem ohustatud, kuna neil on suurem hapniku tarbimine ning väiksem hingamisreserv.
Rasket hingamist ehk suurenenud hingamistööd iseloomustab:
- Kiirenenud hingamine. Selle hindamiseks tuleb minuti jooksul lugeda mitu korda laps hingab (vaata vanuse ja hingamissageduse normi tabelit)
- Abilihaste kasutamine ehk retraktsioonid – näiteks naha sissetõmbed roiete vahel ja rangluu kohal (vaata all olevaid videosid)
- Väljendunud kõhulihaste kasutamine hingamisel
- Ninatiibade laienemine/puhevus hingamisel
- Tähkiv hingamine (grunting ingliskeelses kirjanduses)
Hingamissagedus, mis on ekstreemselt madal võib samuti viidata hingamispuudulikkusele ning peagi tekivale hingamisseiskusele. Sellisel juhul esinevad muud tunnused, mis viitavad lapse kriitilisele seisundile (näiteks teadvushäire, loid ning kahvatu).
Lapse hingamise normväärtuste tabeli saad alla laadida siit Hingamis normväärtuste tabel
Tablei alllikaks “Laste anesteesia käsiraamat”